IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Ma kahjuks ei oska välja tuua tuntud IT juhte kuna ei ole nendega kokku puutunud ja ei ole nii tugevalt IT valdkonnas sees, et oskaks analüüsida seal tegutsevaid juhtfiguure. Olen ise äri poole inimene (ärikontroller) ja saan kirjeldada m eie ettevõttes töötanud IT juhte. Ettevõtte tegevusalaks on kaubandus. Tegemist siis K-rauta brändiga, mis kuulub Kesko Senukai´le - tütarettevõte, mida omab enamuses Leedu perefirma kuid ühe jalaga kuulub ka suurde Soome kontserni KESKO. 10 aasta jooksul olen lähemalt kokku puutunud täpselt kahe erineva IT juhiga ning kirjutan nendest täpsemalt.  Üks on olnud ise mõtleja ja visionäär ning teine käsu täitja. Spektri erinevates otstes ehk liigitaksin neid juhiks (leader) ja ülemuseks (power broker).  Üks on eestlane ja teine lätlane.   Tõin välja riikide erinevuse sest väga paljuski on juhtimistiil ikkagi kultuuriti erinev (isegi rahvusvahelistes ettevõtetes) ja polegi niivõrd seotud isikuomadustega. Lätis on siiani levinud ülevalt alla vertikaalne

IT proff Minu jaoks on proffessionaal tavaliselt see, kes on vastavat teemat õppinud (ametlikult) ning vastavas valdkonnas kaua töötanud. Tõenäoliselt veidi lihtsustatud arvamus kuid nii see on seni olnud. Niivõinaa on inimeste sildistamine proffessionaaliks tunnetuslik. Eriti kui seda valdkonda ise ei adu.  Samas kui ma nüüd olen praegu Taltechi IT teaduskonnas õppimas (ilma eelneva IT teadmistega) siis tundub, et pean oma arvamust muutma. Üli palju on proffessionaale, kes on ise õppinud kuid mingi hetk lihtsalt vajavad tõestust oma oskustele (ja seetõttu astuvad näiteks magistriõppesse). Ehk et selles valdkonnas (ja tõenäoliselt ka paljudes teistes) ei ole meistriks olemiseks vajalik eelnev õppimist tõestav paber (selle tähtsus tuleb hiljem). Meister saab olla vabalt ise õppinu, või keda on töövaldkond on viinud IT alale ning teadmised tulevad esialgu töökaaslaste juhendamisest ja iseseisvast õppimisest. Ma ütleks, et IT profi iseloomustamine saabki olla vaid iseloomustajast läh

Copyleft. Vikipeedia andmetel on Copyleft justkui äraspidine autoriõigus: kui autoriõigus on loodud eesmärgiga säilitada autori kontroll teose kopeerimise, levitamise ning teosesse muudatuste tegemise üle, siis copyleft on loodud eesmärgiga säilitada teose levitamis- ning muutmisvabadus kasutajate ning järgmiste autorite jaoks. Enamlevinud tarkvara copyleft lepingud on: GPL – GNU General Public License FDL -  GNU Free Documentation License AGPL – GNU Affero General Public License LGPL – GNU Lesser General Public License 1. GNU GPL ehk GNU General Public License ehk GNU Üldine Avalik Litsents on litsents vaba tarkvara jaoks. GNU GPL eesmärk on anda kasutajale õigused kopeerida, modifitseerida ja levitada programme (sealhulgas äris, mis tavaliselt on keelatud autoriõiguse seadusega), samuti tagada, et kõigi tuletatud programmide uued omanikud saavad samad õigused.  GNU GPL on ka avatud lähtekoodiga litsents. Üks näide GPL litsentsi alusel töötavast süsteemist on  WordPres

Intellektuaalomandi reform.  Lugedes raamatut The Case for Copyright Reform sain palju infot juurde kogu intellektuaalomandi ja autoriõigusluse kohta. Siiani olen jäänud väga kõrvaliseks oma arvamusel, mis puudutab levitamisõigusi ja intellektuaalomandi nüansse kuna ei ole antud teemasse süvenenud ja tundub veidi siiani nagu jääks antud küsimus ettevõtete pärusmaale (kirjastused, plaadifirmad, riiklikud autoriõiguste organisatsioonid ja sihtasutused).  Mainitud raamatus on pakutud lahendusi kitsaskohtadele selles ülemaailmsele valdkonnas. Minu jaoks on  pakutavad lahendused reformiks loogilised ja selged. Eriti olen nõus, et andmete, failide ja üldiselt nn kultuuri jagamine eraisikute vahel isiklikuks otstarbeks ei tohiks olla kuidgi piiratud või üle reguleeritud. Piirangud peavad olema selged ja arusaadavad olukordades, kus tahetakse teiste tehtud töö pealt kasumit teenida. Ehk siis ettevõtluse valdkonnas. Praeguses situatsioonis on  seal samas paljuski mindud üle võlli.  Olen

Netikett - näited elust.  Lugedes Virginia Shea 10 käsku netiketi kohta tuleb tegelikult kõigepealt meelde just halbu näiteid isiklikust kogemustest. Häid oli kuidagi isegi raskem meenutada. Tulen heade näidete juurde hiljem kuid ha lbu kogemusi on olnud just tööalaselt, kus inimesed unustavad elementaarse viisakusegi ning lihtsalt elavad ennast välja. Kuna töötan suures ettevõttes siis edastatakse palju e-meile suurtele listidele, mille taga on palju inimesi, kes antud meiliga ei peakski tegelema. Sealt leidub nii käskivas viisis ülesandeid (kasutatakse liiga palju suurtähti), kellegi nahutamist (mida võiks teha personaalselt kuna avalik alandamine on kohutav), arvamusavaldusi, kus on selgelt näha, et inimene ei süvenenud isegi teemasse jne. Mitmed meie personalist on tulnud välja ka kahtlusega kus IT administraator on pugenud töötajate arvutisse hetkel kui lahti on ka privaatsemad veebilehed (nt pank ja isiklikud e-mailid).  Lõputuid halbu näiteid saab tuua veel just nt uudiste l