Intellektuaalomandi reform. 


Lugedes raamatut The Case for Copyright Reform sain palju infot juurde kogu intellektuaalomandi ja autoriõigusluse kohta. Siiani olen jäänud väga kõrvaliseks oma arvamusel, mis puudutab levitamisõigusi ja intellektuaalomandi nüansse kuna ei ole antud teemasse süvenenud ja tundub veidi siiani nagu jääks antud küsimus ettevõtete pärusmaale (kirjastused, plaadifirmad, riiklikud autoriõiguste organisatsioonid ja sihtasutused). 

Mainitud raamatus on pakutud lahendusi kitsaskohtadele selles ülemaailmsele valdkonnas. Minu jaoks on pakutavad lahendused reformiks loogilised ja selged. Eriti olen nõus, et andmete, failide ja üldiselt nn kultuuri jagamine eraisikute vahel isiklikuks otstarbeks ei tohiks olla kuidgi piiratud või üle reguleeritud. Piirangud peavad olema selged ja arusaadavad olukordades, kus tahetakse teiste tehtud töö pealt kasumit teenida. Ehk siis ettevõtluse valdkonnas. Praeguses situatsioonis on seal samas paljuski mindud üle võlli. 

Olen väga nõus punktiga kus tuuakse välja, et õiguste tähtajasus on hetkel kohati ebamõistlik (just autoriõiguste puhul, kus on seatud 70 aasta piir peale autori surma). Tänapäeva kiires ühiskonnas ei mäletata niivõrd kaua peale autori surma tema loomingutki. Eriti kui seni tuleb selle loomingu levitamise eest muudkui maksta. Lisaks tundub mõistlik luua võimalus vältimaks nn orbude teket, kus töö ja tegija vahel ei ole enam võimalik seost üles leida. Tekitada automaatne autorikaitse 5ks aastaks ning peale seda jätta autori otsustada, kas tahab aitoriõigusi säilitada kõnetas mind samuti.

Ütleks, et ettepanekud reformiks on üdini mõistlikud ja pigem paneb mõtlema, miks seda siis seni pole ära tehtud.