IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Olen korduvalt mõelnud kuidas erivajadustega inimesed saavad kasutada internetti ja üldse arvuteid (nt mängimiseks, suhtlemiseks jne). Ja koos sellega olen alati imestunud, et kuidas nad üldse esialgse info saavad erinevate IT võimaluste kohta. Julgen arvata, et nende tutvusringkond on väiksemapoolsem ja tekib küsimus kes neid IT lahendustega kurssi viib. Kas tõesti kohalik omavalitsuse ametnik. Kahtlen. Pigem äkki muud sotsiaalsed asutused või liikmeskonnad kuhu alla vastava erivajadusega inimene kuulub (ühingud, liidud jne). Aga kas tõesti kõik puuetega inimesed suhtlevad nii palju omavahel ja nende liitudega, et jagada värskemat infot nutilahenduste kohta? No igatahes mul küsimusi palju kuid ma vastuseid ei teagi. Lähimast tutvusringkonnast olen näinud ühe autistliku lapse arengut, keda nutimaailm hoiab rahulikumana ja fokuseeritumana. Ta nagu ei oska pärismaailmas eksisteerida kuid nutimaailmas on leidnud endale ägedaid väljundeid. Ta on 12 aastane ja joonistab arvuti abil lahedai

Veebilehtede kasutatavus Tooksin näite pigem hiljutiste kasutajakogemuste põhjal. Minu jaoks ülimalt tore näide on maanteeameti e-teenindus ( https://eteenindus.mnt.ee/main.jsf) . See erineb kolossaalselt vanast versioonist ja on tehtud niivõrd kasutajasõbralikuks. See on üles ehitatud väga lihtsalt ning loogiliselt ja puudub üleliigne praht. Puhtalt peale vaatamisest on võimalik kiiresti leida endale sobivad toimingud. Ehk siis Jakob Nielseni kasutatavuse komponentide järgi on just õpitavus väga lihtne - esileht on selge ja arusaadav ning see järjepidevus kajastub kogu süsteemis. T õhusus on täielikult olemas - paari klikiga saab tellida uut juhiluba või algatada sõiduki omaniku vahetust (ei pea isegi füüsiliselt ARK´i minema) ning mingeid üleliigseid samme pole. Meeldejäävus pole probleem kuna minu meelest ei ole lehel üldse mingit keerukust ja info pole kuskile peidetud. Vead - neid on võimalik teha (nt sisestad isikukoodi või sõiduki registriandmed valesti jms) kuid neid on kerg

Arendusmudel ja ärimudel ühe projekti raames.  Ma olen korduvalt üritanud lahti mõtestada, millist arendusmudelit kasutati 11-12 aastat tagasi kui KESKO kontserni kuuluv K-rauta viidi üle uuele infosüsteemile. See projekt tehti ühiselt 3e riigi peale - Rootsi, Läti ja Eesti. Igal riigil oli varasemalt kasutuses väga erinevad programmid ja otsustati see ühtlustada. Suuresti tänu olukorrale, kus nendele süsteemidele (programmidele) ei pakutud enam tuge/hooldust. Kasutusele võeti programmid SAP, Relex, BI mis ühildub SAP´ga ja kassasüsteem, mille nime ma ei mäleta. Kogu projekti raames vahetati välja ka riistvara - just kauplustes nt kassasüsteemid ning ladudesse muretseti PDA´d (vöötkoodide pihuskannerid). Mina olin väikene mutter projektis, kes pidi kaardistama aruandluse poole pealt ettevõtte (eriti juhtkonna) vajadused, need prioritiseerima, kooskõlastama teiste mainitud riikidega ja tihtipeale ka läbi suruma meie ettevõtte soove kui need ei ühtinud teiste riikide esindajate soovide

Häkkerid Eric S. Raymondi kirjutis teemal Hacker-HOWTO laiendas mu silmaringi väga positiivselt. Ma tõesti ei olnud teadlik, kes võiks üldse olla õige häkker. Filmide maailmas jääb see isik alati teiselepoole piiri - noh sinna kus on enamasti pahalased. Ja isegi kui nad võitlevad heade poolel on neil pigem kriminaalne taust ning võltsnimed. Ehk, et ma olen vist alati arvanud, et häkkeriks on see nn kräkker, keda autor oma kirjutuses mainis. Inimene, kes oma oskustega lõhub, mitte ei ehita. Kuid mu arvamus on nüüd muudetud.   Tõenäoliselt kõige uudsem teadmine häkkeritest, mis ma omandasin on seotud informatsiooni jagamisega. Et nad teavitavad tulemustest teisi häkkereid hoidmaks ära aja raiskamist sama probleemi teistkordseks lahendamiseks. Ma poleks seda arvanud. Stereotüüpide uskumine on ikka päris ebaaus. Samas ega ma oma tutvusringkonnas ei tea ühtegi häkkerit nii, et reaalse eluga ma kogu seda pilti hetkel nagunii kokku ei pane. Sama on narkodiileritega. Ma võin ju nende kohta