Skip to main content

Netikett - näited elust. 

Lugedes Virginia Shea 10 käsku netiketi kohta tuleb tegelikult kõigepealt meelde just halbu näiteid isiklikust kogemustest. Häid oli kuidagi isegi raskem meenutada. Tulen heade näidete juurde hiljem kuid halbu kogemusi on olnud just tööalaselt, kus inimesed unustavad elementaarse viisakusegi ning lihtsalt elavad ennast välja. Kuna töötan suures ettevõttes siis edastatakse palju e-meile suurtele listidele, mille taga on palju inimesi, kes antud meiliga ei peakski tegelema. Sealt leidub nii käskivas viisis ülesandeid (kasutatakse liiga palju suurtähti), kellegi nahutamist (mida võiks teha personaalselt kuna avalik alandamine on kohutav), arvamusavaldusi, kus on selgelt näha, et inimene ei süvenenud isegi teemasse jne. Mitmed meie personalist on tulnud välja ka kahtlusega kus IT administraator on pugenud töötajate arvutisse hetkel kui lahti on ka privaatsemad veebilehed (nt pank ja isiklikud e-mailid). 
Lõputuid halbu näiteid saab tuua veel just nt uudiste lehekülgede kommentaariumitest (see on üks must must auk) ja kõikjalt mujalt kus saab ennast anonüümselt välja elada. 

Aga tuleme siis mõne hea näite juurde: Valiksin punkti 7. Aita piirata sõimusõdu.
Ma üldiselt olen väga neutraalne inimene ja tajun suhteliselt hästi, et minu arvamus ei ole kõigi arvamus ja teiste eluviis ei pea minu omaga ühtima. Netis üritan jääda selle elanikkonna poolele, kes ei solvu iga suvalise postituse, reklaami või väljaütlemise peale, sest see ei ole lihtsalt minule suunatud. Kuid ma armastan momente, kus netis ilmuvad välja teiste inimeste kaitsjaid. Eks enamasti lööb see välja vanemlusega seotud teemade puhul. Õigemini sellest on mul lihtsalt palju näiteid tuua. Kui kuskil facebooki beebigrupis hakatakse nt maha tegema emasid, kes lasevad lastel multikaid vaadata või kes lähevad tööle tagasi 1 aastase lapse kõrvalt või kes ei pea vajalikuks lapsi kohelda nagu jumalaid siis võib vestlus minna arvamuste avaldamisest tohutu kiirusega üle sõimusõjaks, kus unustatakse ära, et emad tahavad lihtsalt oma lastele parimat ja pakuvad seda mida suudavad antud olukorras. Keegi meist ei tea tausta ja ei ela selle inimese jalanõudes. No mis vahet sellel on, et inimene elab teistsugust elu. Kui arvamused ei ühti siis las ta olla, tegemist on internetiga mis ei ole päris elu. Seda peab väga tihti teistele meelde tuletama. Mina ise eelistan mitte sõna võtta kui teema ei ole mulle südamelähedane kuid ma austan väga inimesi, kes astuvad teiste eest välja (isegi kui nende enda arvamus ei pruugi ühtida). 

Rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistmist!


Tähtaeg 06.03 Vali üks Virginia Shea 10 käsust ja too ajaveebis mõni hea näide omaenda kogemustest.


Comments

Popular posts from this blog

Rühmatöö Retsensioon. Oma retsensiooni kirjutan rühmatööle pealkirjaga „Biomeetrial põhineva isikutuvastuse tulevik“. Link tööle asub siin: https://wiki.itcollege.ee/index.php/Biomeetrial_p%C3%B5hineva_isikutuvastuse_tulevik Autoriteks on Allan Bernard, Ave Karjus, Angelika Kärber, Liis Kohal ja Rauno Ellermaa. Kirjutatud töö räägib isiku identiteedi tuvastamisest isiku unikaalsete füüsiliste või käitumuslike omaduste abil. Vaatenurgaks  on valitud kokkuvõttev võrdlev analüüs, et lugeja saaks baasteadmised ning lisaks piisavad viited edasise iseseisva uurimustöö tegemiseks.  Valisin antud rühmatöö kuna käsitletud teema tundub ülimalt põnev ja tahaksin selle kohta rohkem teada saada. Eks mainitud valdkond on ka tulevikus aina laiemalt levinud ning tasub juba praegu ennast rohkem kurssi viia. Rühmatöö algus juhatab sisse teemad, mida puudutatakse ning tutvustab sujuvalt biomeetrilise tuvastamise olemust ning tausta. Rühmatöö sisu on kenasti järjestatud ning loogilise üleseh
IT proff Minu jaoks on proffessionaal tavaliselt see, kes on vastavat teemat õppinud (ametlikult) ning vastavas valdkonnas kaua töötanud. Tõenäoliselt veidi lihtsustatud arvamus kuid nii see on seni olnud. Niivõinaa on inimeste sildistamine proffessionaaliks tunnetuslik. Eriti kui seda valdkonda ise ei adu.  Samas kui ma nüüd olen praegu Taltechi IT teaduskonnas õppimas (ilma eelneva IT teadmistega) siis tundub, et pean oma arvamust muutma. Üli palju on proffessionaale, kes on ise õppinud kuid mingi hetk lihtsalt vajavad tõestust oma oskustele (ja seetõttu astuvad näiteks magistriõppesse). Ehk et selles valdkonnas (ja tõenäoliselt ka paljudes teistes) ei ole meistriks olemiseks vajalik eelnev õppimist tõestav paber (selle tähtsus tuleb hiljem). Meister saab olla vabalt ise õppinu, või keda on töövaldkond on viinud IT alale ning teadmised tulevad esialgu töökaaslaste juhendamisest ja iseseisvast õppimisest. Ma ütleks, et IT profi iseloomustamine saabki olla vaid iseloomustajast läh
Copyleft. Vikipeedia andmetel on Copyleft justkui äraspidine autoriõigus: kui autoriõigus on loodud eesmärgiga säilitada autori kontroll teose kopeerimise, levitamise ning teosesse muudatuste tegemise üle, siis copyleft on loodud eesmärgiga säilitada teose levitamis- ning muutmisvabadus kasutajate ning järgmiste autorite jaoks. Enamlevinud tarkvara copyleft lepingud on: GPL – GNU General Public License FDL -  GNU Free Documentation License AGPL – GNU Affero General Public License LGPL – GNU Lesser General Public License 1. GNU GPL ehk GNU General Public License ehk GNU Üldine Avalik Litsents on litsents vaba tarkvara jaoks. GNU GPL eesmärk on anda kasutajale õigused kopeerida, modifitseerida ja levitada programme (sealhulgas äris, mis tavaliselt on keelatud autoriõiguse seadusega), samuti tagada, et kõigi tuletatud programmide uued omanikud saavad samad õigused.  GNU GPL on ka avatud lähtekoodiga litsents. Üks näide GPL litsentsi alusel töötavast süsteemist on  WordPres