Skip to main content

Esmaselt kirjutan tehnoloogiast, mis nüüdseks on hääbunud.
VHS (lühend inglise k sõnadest Video Home System 'kodune videosüsteem') on videomagnetofonide ehk videomakkide salvestus- ja taasesitusstandard, mis pärineb aastast 1976.
See on nüüdseks tehnoloogia osa, mis on hetkel aegunud ja pole enam kasutuses.
Laiatarbemagnetofonide turul oli VHS formaat kasutusel 1980. ja 1990. aastatel, kuni asendus sajandivahetuse paiku DVD-formaadiga, mis hakkas pakkuma palju paremat kvaliteeti ja kasutamismugavust. 2006. aastaks lõpetas Ameerika Ühendriikide filmistuudio uute filmide väljalaskmist VHS-formaadis.
DVDd ja VHSi on tegelikult raske võrrelda, see oleks umbes sama, mis võrrelda bussi ja külgkorviga mootorratast. Mõlemad täidavad küll oma funktsiooni liiklusvahendina ehk viivad teatud hulga inimesi punktist A punkti B, ja ka VHSi pealt saab filmi vajadusel ära vaadata. Küsimus on mugavuses, mahus ja kvaliteedis.
Enamik VHS-kassettide kuldaja, 1990ndate alguse toodangust hävimisohus. VHS-kasseti eluiga sõltub lindi kvaliteedist, mängimise sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest. Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10–20 aasta vahele. Ainult ideaalsetes hoiutingimustes ja kassetti mitte kasutades säilib ta kauem. Kellel on vanad kassetid alles võiks mõelda digitaliseerimise peale.


Tehnoloogia, mis ka hetkel on kasutusel. 
Enne e-posti loomist saadeti sõnumeid kirjade ja telegrammidena, hiljem ka teleksite ja faksidena.
E-posti leiutaja on arvutitehnik Ray Tomlinson. Esimesed katsetused leidsid aset 1971. aastal ja 1971. aasta novembris või detsembris tulid kasutusele tema programmid (SNDMSG/READMAIL).
Oluliseks teetähiseks e-posti ajaloos on 3. august 1984, kui tänase Karlsuhe tehnoloogiainstituudi professori Werner Zorni arvutisse jõudis e-kiri, kus CSNET-i töötaja Laura Breeden tervitas sakslaste liitumist CSNET-iga. See oli esimene USA-st Saksamaale saadetud e-kiri.
E-kirja arvutite vahel edastatava vormingu kohaselt koosnevad e-kirjad ainult tekstimärkidest. Eespool asub kirja päis, selle järel paikneb kirja keha.
Kuna pole head ilma halvata siis tekkisid e-kirjade populariseerimisel ka rämpskirjad. 
Esimesena kasutas rämpsposti DEC-i töötaja Gary Turk (Thuerk), kes 3. mail 1978 saatis arvutite müügi reklaami ligi 400-le Arpaneti kasutajale. Selle saajate reaktsioon oli väga negatiivne. Eestis toimus aastal 2006 ka Timo Tederi poolt suurem masspostitamine blogide kommentaaridesse. Intervjuus ajakirjale Arvutimaailm tunnistas ta, et katsetati taluvuspiire.

Minul endal ei ole ühtegi VHS kassetti ning see teema jooksis kuidagi mööda. 
Aga e-maili kasutan igapäevaselt. :)

Ülesande kirjeldus:
Tähtaeg 14.02 Kirjelda ajaveebiartiklis kaht erinevat nähtust (tehnoloogiat, praktikat, kommet jne) Interneti varasemast ajaloost (enne veebi tulekut ehk aastat 1991) - üht, mis võiks tänasele netikasutajale ikka veel tuttav olla (s.t. tuleb sealtmaalt tänasesse välja) ja teist, mis on tänaseks juba täiesti kadunud (kas asendunud uuemate tehnoloogiatega/tavadega või muul põhjusel välja surnud).

Comments

Popular posts from this blog

Rühmatöö Retsensioon. Oma retsensiooni kirjutan rühmatööle pealkirjaga „Biomeetrial põhineva isikutuvastuse tulevik“. Link tööle asub siin: https://wiki.itcollege.ee/index.php/Biomeetrial_p%C3%B5hineva_isikutuvastuse_tulevik Autoriteks on Allan Bernard, Ave Karjus, Angelika Kärber, Liis Kohal ja Rauno Ellermaa. Kirjutatud töö räägib isiku identiteedi tuvastamisest isiku unikaalsete füüsiliste või käitumuslike omaduste abil. Vaatenurgaks  on valitud kokkuvõttev võrdlev analüüs, et lugeja saaks baasteadmised ning lisaks piisavad viited edasise iseseisva uurimustöö tegemiseks.  Valisin antud rühmatöö kuna käsitletud teema tundub ülimalt põnev ja tahaksin selle kohta rohkem teada saada. Eks mainitud valdkond on ka tulevikus aina laiemalt levinud ning tasub juba praegu ennast rohkem kurssi viia. Rühmatöö algus juhatab sisse teemad, mida puudutatakse ning tutvustab sujuvalt biomeetrilise tuvastamise olemust ning tausta. Rühmatöö sisu on kenasti järjestatud ning loogilise üleseh
IT proff Minu jaoks on proffessionaal tavaliselt see, kes on vastavat teemat õppinud (ametlikult) ning vastavas valdkonnas kaua töötanud. Tõenäoliselt veidi lihtsustatud arvamus kuid nii see on seni olnud. Niivõinaa on inimeste sildistamine proffessionaaliks tunnetuslik. Eriti kui seda valdkonda ise ei adu.  Samas kui ma nüüd olen praegu Taltechi IT teaduskonnas õppimas (ilma eelneva IT teadmistega) siis tundub, et pean oma arvamust muutma. Üli palju on proffessionaale, kes on ise õppinud kuid mingi hetk lihtsalt vajavad tõestust oma oskustele (ja seetõttu astuvad näiteks magistriõppesse). Ehk et selles valdkonnas (ja tõenäoliselt ka paljudes teistes) ei ole meistriks olemiseks vajalik eelnev õppimist tõestav paber (selle tähtsus tuleb hiljem). Meister saab olla vabalt ise õppinu, või keda on töövaldkond on viinud IT alale ning teadmised tulevad esialgu töökaaslaste juhendamisest ja iseseisvast õppimisest. Ma ütleks, et IT profi iseloomustamine saabki olla vaid iseloomustajast läh
Copyleft. Vikipeedia andmetel on Copyleft justkui äraspidine autoriõigus: kui autoriõigus on loodud eesmärgiga säilitada autori kontroll teose kopeerimise, levitamise ning teosesse muudatuste tegemise üle, siis copyleft on loodud eesmärgiga säilitada teose levitamis- ning muutmisvabadus kasutajate ning järgmiste autorite jaoks. Enamlevinud tarkvara copyleft lepingud on: GPL – GNU General Public License FDL -  GNU Free Documentation License AGPL – GNU Affero General Public License LGPL – GNU Lesser General Public License 1. GNU GPL ehk GNU General Public License ehk GNU Üldine Avalik Litsents on litsents vaba tarkvara jaoks. GNU GPL eesmärk on anda kasutajale õigused kopeerida, modifitseerida ja levitada programme (sealhulgas äris, mis tavaliselt on keelatud autoriõiguse seadusega), samuti tagada, et kõigi tuletatud programmide uued omanikud saavad samad õigused.  GNU GPL on ka avatud lähtekoodiga litsents. Üks näide GPL litsentsi alusel töötavast süsteemist on  WordPres